laupäev, 25. november 2017
reede, 24. november 2017
mandalad ja kristallid: hea nali
mandalad ja kristallid: hea nali: Naine tuleb koju ja vaatab, et meest pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips. ￣￣￣￣￣￣￣￣￣￣ ...
esmaspäev, 20. november 2017
pühapäev, 19. november 2017
hea nali
Naine tuleb koju ja vaatab, et meest
pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips
__________
Naine ootab niimoodi kaks päeva meest. Alles
kolmandal päeval tuleb mees koju. Naine kohe pärima, et kus sa olid ma ju
muretsesin, miks sa ei öelnud, kuhu sa lähed?! Mees sellepeale: ma ju jätsin
sulle kirja! Naine vastu: paberitükk, mille peale oli tõmmatud mingi jutt !!
Mees jäi endale kindlaks ja lausus: Seal oli ju selgelt kirjas:
JOON!
Mees jäi endale kindlaks ja lausus: Seal oli ju selgelt kirjas:
JOON!
😄😄😄
pühapäev, 12. november 2017
kolmapäev, 25. oktoober 2017
mandalad ja kristallid: tormab
mandalad ja kristallid: tormab: tänase tugeva magnettormi ⚡ puhul poleks paha kanda mustast turmaliinist ehet ja kasutada võimalikult vähe elektroonseid vidinaid ���� ...
reede, 13. oktoober 2017
mandalad ja muu: Minu meditsiinilised elamused - vol.4.
mandalad ja kristallid: Minu meditsiinilised elamused - vol.4.: Nagu ühes eelnevas blogis (vt. minu med.elamused vol.1. ) mainisin, on augustist kujunenud minu jaoks traumade kuu. Nii ka tol aastal, kui...
Minu meditsiinilised elamused - vol.4.
Nagu ühes eelnevas blogis (vt. minu med.elamused vol.1. ) mainisin, on augustist kujunenud minu jaoks
traumade kuu. Nii ka tol aastal, kui otsustasin ühel soojal suvepäeval (kunagi
olid suved soojad-kui keegi mäletab ...🌞)üle pika aja koeraga jalutama minna.
Ütlen kohe ära, et pole midagi tähtsamat õigest (sobivast) riietusest ja eriti
jalanõudest. Kohe selgub, millised tagajärjed võivad olla selle tarkusetera
eiramisel.
Niisiis asutasin välja minema, panin jalga uued capri püksid ja plätud
(tõesti - mõistus tule koju)🙅.
(tõesti - mõistus tule koju)🙅.
Mainin, et koer on mul suurt tõugu ja küllaltki elav 🐕. Astusime siis
kahekesi tänavale, koer sellise flexi rihma otsas, tegime mõned sammud,
keerasime ümber nurga ja ...eks nurga taga oli post, mis vajas kiirelt
märgistamist (koera poolt, eksole), koer tegi äkkstardi, tahtsin ka samaga
vastata, aga plätude ninad keerasid ennast rulli ja jalad tõusid nagu aegluubis
õhku ja rihm liikus ikka pidurdamatult ettepoole. Kaks mõtet jõudsin mõelda,
enne kui asfaldile prantsatasin – et nüüd ma kukun näoli ja teiseks, et seda
küll ei tahaks 😕. Mõne sekundi pärast leidsingi ennast keset tänavat lamamas, õnneks
külili, aga käsi koos rihma käepidemega enda all, koer rõõmsalt minu ümber
karglemas. Vedas, et olin vaiksel tänaval, kus liiklust vähe, ühtki autot
polnud näha. Kõige tähtsam tundus mulle hetkel koer, aga kui hakkasin ennast
püsti ajama, selgus, et peaksin ka endale tähelepanu pöörama, sest parem käsi
oli valus ja randmest kuidagi lõtv. Vasakuga koera rihmast hoides jõudsin ruttu
koju, sest ega ma kodust kaugele ei jõudnudki. Kodus selgus, et uutest püksidest
olid saanud vanad ja katkised (sealjuures meenus mulle kohe Hu? laul „Made in
China“ – et kuidas nad kohe katki
läksid?!), põlved olid marraskil ja käsi rippus ebaloomulikut, nii et pidin
teda teise käega kinni hoidma. Noh, selge pilt - jälle EMO-sse minek.
Seal läks suht kiiresti, sest õnneks polnud nädalavahetus. Tehti kohe
röntgen ja suunati edasi sidumistuppa kipsi panekuks. Aga enne kipsi tehti
mulle valuvaigistav süst ja ilma mingite selgitusteta tuli arstiproua, haaras
mu sõrmedest kinni, tõmbas kätt järsu liigutusega, naeratas rahulolevat ja
kõndis minema. Kui küsisin, et mis see nüüd oli, selgitas õde, et arst tõmbas
ilmselt luid paika. Ok, mõtlesin, ju siis oli vaja. Käsi kaeti randmest
küünarnukini kipsiga ja kästi kahe nädala pärast tagasi tulla, siis tehakse uus
pilt, et näha kuidas käsi paranenud on. No ega ikka ei paranenud küll niisama
lihtsalt. Sain vastuvõtu aja ühele naiskirurgile, kes osutus hoolivaks
inimeseks.Nimelt nähes uut röntgenipilti, vangutas tugevalt pead ja ütles, et
kui ma tahan, et käsi hakkaks normaalne välja nägema(huvitav, kas mõni ei
tahaks) ja et seda saaks ka kasutada milleksi, oleks vaja operatsiooni, kus ranne
uuesti lahti murtakse ja poltidega kinni pannakse 🔨.Ta isegi lubas mulle aja
vastava kirurgi juurde reserveerida, sest ma tunduvat „normaalne inimene“ – nii
ta täpselt väljendus. Tahtsin muidugi olla „normaalne inimene“ ja nõustusin
operatsiooniga. Umbes kuu aega hiljem oligi kõik selja taga ja õppisin uuesti
parema käega kirjutama.
Siiski jäi mind alatiseks painama küsimus, et aga kui ma poleks sellele
kirurgile tundunud „normaalne inimene“?😜
teisipäev, 10. oktoober 2017
mandalad ja kristallid: laulusõnad Linn ja suvi
mandalad ja kristallid: laulusõnad Linn ja suvi: Siin mõned möödunud suvest ja Vanalinnast inspireeritud salmid Linn ja suvi On soe vihma sabin, mul sees mingi pabin – kas minna ä...
neljapäev, 28. september 2017
tormab
tänase tugeva magnettormi ⚡ puhul poleks paha kanda mustast turmaliinist ehet ja
kasutada võimalikult vähe elektroonseid vidinaid 📶🔇
kasutada võimalikult vähe elektroonseid vidinaid 📶🔇
kolmapäev, 27. september 2017
mandalad ja kristallid: töö luule
mandalad ja kristallid: töö luule: On lihtsalt talumatu olla nii, et keegi kaasa mind ei vii, ei hüüa,kõneta,ei märka- ma tunnen kuis mu’s viha tärka...
pühapäev, 24. september 2017
kolmapäev, 20. september 2017
mandalad ja kristallid: meri on, meri jääb...
mandalad ja kristallid: meri on, meri jääb...: ...meri olema peab...panin võrgud ka vette, aga sein on ees, kas tead (nagu laulsid Raul Sepper või Juss Haasma)����
teisipäev, 19. september 2017
mandalad ja muu: Minu meditsiinilised elamused - vol.3.
mandalad ja kristallid: Minu meditsiinilised elamused - vol.3.: K una perearstile minu vaevused ei tekitanud mingeid assotsiatsioone ega äratundmisrõõmu, siis saatis ta mind seekord neurokirurgi juurd...
mandalad ja kristallid: Minu ühistranspordialased elamused - vol.1.
mandalad ja kristallid: Minu ühistranspordialased elamused - vol.1.: Ühel sügisesel päeval pärast meeldiva tööpäeva lõppu (meeldiv oli ta sellepoolest, et päeva lõpetas sünnipäevalaste õnnitlemine - st. pidu...
esmaspäev, 18. september 2017
mandalad ja kristallid: tuhkatriinu
mandalad ja kristallid: tuhkatriinu: Tõld ootab tuhkatriinut ballile Estonias ...
mandalad ja muu: Minu meditsiinilised elamused - vol.1.
mandalad ja kristallid: Minu meditsiinilised elamused - vol.1.: Tavaliselt juhtuvad mul traumad augustikuus, kuid sel aastal millegipärast ennetähtaegselt juulikuus. Nimelt oskasin oma nimetissõrme kui...
neljapäev, 14. september 2017
mandalad ja muu: Minu baari elamused - vol.2
mandalad ja kristallid: Minu baari elamused - vol.2: Niisiis jälle kord (vaata vol.1) sõbrannaga restoranis õhtustades,sai jäädud pikemalt istuma. Restorani bänd hakkas mängima ja esimeseks lo...
Minu baari elamused - vol.2
Niisiis jälle kord (vaata vol.1) sõbrannaga restoranis õhtustades,sai jäädud pikemalt istuma.
Restorani bänd hakkas mängima ja esimeseks looks oli mingi valss, kusjuures aeglane valss.
Võite arvata, ega keegi just tantsupõrandale väga ei kippunud, selline taktimõõt sobib rohkem peotantsijatele (etteruttavalt märgin, et olen siuke pikkade jalgadega isend). Aga suur oli minu üllatus, kui minu poole hakkas lähenema üks silmipimestavalt ilus mees - mustad juuksed, säravad mustad silmad, valged hambad, selline veidi uje naeratus näol, täpselt nagu Omar Sharif noorena filmis "Naljakas tüdruk"👳. Seljas oli tal must ülikond, valge särk - ühesõnaga iga naise unistus,
aga....lühikest kasvu 😟. Igal teisel juhul oleksin keeldunud tantsust, kuid nüüd ...💖.
Ajasin end püsti ja kui mu pikad jalad lõpuks tooli alt väljusid, märkasin selle "Omari" näos kerget vibratsiooni, aga ta ei kohkunud ära ja nii suundusime inimtühjale tantsupõrandale.
Ja siis läks lahti - diagonaalis üle põranda pikkade liuglevate sammudega (jõudsin öelda, et hoidku mind nüüd kõvasti kinni👫, sest kartsin, et kaotan tasakaalu enne kui põranda lõppu jõuame😯).
Noh, kõik läks õnnelikult, kuna mõned julged siiski liitusid meiega ja tantsupõrandal polnud enam nii palju ruumi, et suuri poognaid võtta.
"Omar" saatis mind peale tantsu lauani ja ütles sulaselges eesti keeles - "tänan" ! Mul jäi suu imestusest lahti😮, arvasin, et tegu on mingi välismaalasega 😎. Kahju, et ma ei küsinud, mis maakonnas selliseid mehi leidub 😋. Muuseas, ta võttis mind veel kord tantsima, teades mu täispikkust - ju ta oli täiesti kompleksivaba ja ilmselt ma ikka natuke meeldisin talle ka, eksole 😃😍. Ei enne ega pärast pole ma nii kena meest kohanud ....👍
Restorani bänd hakkas mängima ja esimeseks looks oli mingi valss, kusjuures aeglane valss.
Võite arvata, ega keegi just tantsupõrandale väga ei kippunud, selline taktimõõt sobib rohkem peotantsijatele (etteruttavalt märgin, et olen siuke pikkade jalgadega isend). Aga suur oli minu üllatus, kui minu poole hakkas lähenema üks silmipimestavalt ilus mees - mustad juuksed, säravad mustad silmad, valged hambad, selline veidi uje naeratus näol, täpselt nagu Omar Sharif noorena filmis "Naljakas tüdruk"👳. Seljas oli tal must ülikond, valge särk - ühesõnaga iga naise unistus,
aga....lühikest kasvu 😟. Igal teisel juhul oleksin keeldunud tantsust, kuid nüüd ...💖.
Ajasin end püsti ja kui mu pikad jalad lõpuks tooli alt väljusid, märkasin selle "Omari" näos kerget vibratsiooni, aga ta ei kohkunud ära ja nii suundusime inimtühjale tantsupõrandale.
Ja siis läks lahti - diagonaalis üle põranda pikkade liuglevate sammudega (jõudsin öelda, et hoidku mind nüüd kõvasti kinni👫, sest kartsin, et kaotan tasakaalu enne kui põranda lõppu jõuame😯).
Noh, kõik läks õnnelikult, kuna mõned julged siiski liitusid meiega ja tantsupõrandal polnud enam nii palju ruumi, et suuri poognaid võtta.
"Omar" saatis mind peale tantsu lauani ja ütles sulaselges eesti keeles - "tänan" ! Mul jäi suu imestusest lahti😮, arvasin, et tegu on mingi välismaalasega 😎. Kahju, et ma ei küsinud, mis maakonnas selliseid mehi leidub 😋. Muuseas, ta võttis mind veel kord tantsima, teades mu täispikkust - ju ta oli täiesti kompleksivaba ja ilmselt ma ikka natuke meeldisin talle ka, eksole 😃😍. Ei enne ega pärast pole ma nii kena meest kohanud ....👍
esmaspäev, 11. september 2017
Minu baari elamused - vol.1.
Minu meelest on hästi tore viis pingelist tööpäeva lõpetada ühe korraliku õhtusöögiga restoranis (koos pisukese alkoholiga).
Kord (olgem ausad, ikka tihti) venis õhtusöök nii mitmekäiguliseks, et saalis hakkas ansambel mängima ja läks tantsuks. Mulle jubedalt meeldib elava muusika järgi tantsida ja leiduski sobiv inimene (sobivaid kandidaate on eksole igale poole raske leida), kellega võis tantsupõrandale suunduda. Partneri põgusal ülevaatusel panin tähele, et ta on ilmselgelt minust noorem, küllaltki huvitav ja nägus . Kui mitu tantsu sai tantsitud, tekkis mul mõte minna baari janu kustutama, tema minu kannul. Natuke pani mind imestama, miks ta mulle järgneb, sest nooremaid tantsuhuvilisi oli ju jalaga segada(üks napimas riietuses kui teine)💃. Varsti muidugi selgus "kogu tõde". Astusin siis baarileti äärde, et tellida, kui too tegelane mu selja taga küsis, et kas ma võtan talle ka mingi joogi ?! 😛🍸
Ei tea, kust mul kohe tuli selline vastus (nagu oleks mul mingis eelnevas elus selline situatsioon juba ette tulnud) : küsisin vastu, et kas täna on lastekaitse päev?😁😁😆
(nagu ma eelnevalt mainisin, oli ta must tugevalt noorem).
Oi, oleksite ta nägu näinud - alguses oli ta mõned sekundid lihtsalt juhmi näoga, sest ta ei saanud teemale pihta 😕(eks alkohol oli ka mõtlemisvõimet veidi kahandanud), aga kui ta siis huumorist aru sai, naeratas virilalt 😏 ja otsis oma rahakoti välja. Kui te nüüd arvate, et ta vihastas või midagi, siis eksite - läksime täitsa sõbralikult oma teed 😎.
Kord (olgem ausad, ikka tihti) venis õhtusöök nii mitmekäiguliseks, et saalis hakkas ansambel mängima ja läks tantsuks. Mulle jubedalt meeldib elava muusika järgi tantsida ja leiduski sobiv inimene (sobivaid kandidaate on eksole igale poole raske leida), kellega võis tantsupõrandale suunduda. Partneri põgusal ülevaatusel panin tähele, et ta on ilmselgelt minust noorem, küllaltki huvitav ja nägus . Kui mitu tantsu sai tantsitud, tekkis mul mõte minna baari janu kustutama, tema minu kannul. Natuke pani mind imestama, miks ta mulle järgneb, sest nooremaid tantsuhuvilisi oli ju jalaga segada(üks napimas riietuses kui teine)💃. Varsti muidugi selgus "kogu tõde". Astusin siis baarileti äärde, et tellida, kui too tegelane mu selja taga küsis, et kas ma võtan talle ka mingi joogi ?! 😛🍸
Ei tea, kust mul kohe tuli selline vastus (nagu oleks mul mingis eelnevas elus selline situatsioon juba ette tulnud) : küsisin vastu, et kas täna on lastekaitse päev?😁😁😆
(nagu ma eelnevalt mainisin, oli ta must tugevalt noorem).
Oi, oleksite ta nägu näinud - alguses oli ta mõned sekundid lihtsalt juhmi näoga, sest ta ei saanud teemale pihta 😕(eks alkohol oli ka mõtlemisvõimet veidi kahandanud), aga kui ta siis huumorist aru sai, naeratas virilalt 😏 ja otsis oma rahakoti välja. Kui te nüüd arvate, et ta vihastas või midagi, siis eksite - läksime täitsa sõbralikult oma teed 😎.
neljapäev, 7. september 2017
reede, 1. september 2017
töö luule
On lihtsalt talumatu olla nii,
et keegi kaasa mind ei vii,
ei hüüa,kõneta,ei märka-
ma tunnen kuis mu’s viha tärkab !
Miks pean siin aega surnuks lööma
ja tegema veel näo,et töötan !?
On palju paremat mul teha
kui siin vintsutada vaimu,keha.
et keegi kaasa mind ei vii,
ei hüüa,kõneta,ei märka-
ma tunnen kuis mu’s viha tärkab !
Miks pean siin aega surnuks lööma
ja tegema veel näo,et töötan !?
On palju paremat mul teha
kui siin vintsutada vaimu,keha.
esmaspäev, 28. august 2017
pühapäev, 27. august 2017
Minu ühistranspordialased elamused - vol.1.
Ühel sügisesel päeval pärast meeldiva tööpäeva lõppu (meeldiv oli ta sellepoolest, et päeva lõpetas sünnipäevalaste õnnitlemine - st. pidu shampuse ja suupistetega) osutus kojuminek traumaatiliseks.
Koju sõidan bussiga, niisiis astusin bussi, jäin seisma kuskile keskele ja hoidsin ühest torust kinni, ise veel shampusest veidi uimane ja mõtetega roosas udus 😇. Äkki buss pidurdas järsult ja käis mingi pauk. Tundsin, kuidas mingi jõud kisub mind vääramatult ettepoole ja toruhoidev käsi libiseb nagu aegluubis toru küljest lahti. Ja siis äkitselt leidsin ennast bussi põrandal lamamas nagu kirjamark - jalad koos, käed külgedel.🚹 Mu esimene mõte oli, et kuidas sinna sain ja teine, et kas ma määrisin oma mantli nüüd ära (jube tähtis antud hetkel, eksole 😄). Mingit kukkumise valu ma ei tundnud, ilmselt hoolitses selle eest mu alateadvus, lülitudes selleks hetkeks välja (tänud talle👍 !).
Tõusin püsti, vaatasin veidi segaduses ringi - eestlased nagu ikka jälgisid vaevumärgatava huviga, kas ma püsti tõusen, no ja kui tõusin, siis järelikult saan ise hakkama. Ainult üks vene rahvusest mutike kõnetas mind ja küsis osavõtlikult, kas ma vajan abi. Vastasin eitavalt, teadmata isegi, kas minuga on ikka kõik korras. Kuna buss seisis uksed lahti, astusin välja, nägin et see buss oli trollile tagant sisse sõitnud. Peas oli mul ainult üks mõte - kuidas kiiresti koju saada, sest pea hakkas juba natuke valutama ja toru hoidnud käsi oli valulikuks muutunud. Istusin teise bussi peale ja jõudsingi edasiste viperusteta koju.
Loo moraal - ühistranspordis ei maksa unelema jääda, sest bussijuht on ka (ekslik) inimene.
Koju sõidan bussiga, niisiis astusin bussi, jäin seisma kuskile keskele ja hoidsin ühest torust kinni, ise veel shampusest veidi uimane ja mõtetega roosas udus 😇. Äkki buss pidurdas järsult ja käis mingi pauk. Tundsin, kuidas mingi jõud kisub mind vääramatult ettepoole ja toruhoidev käsi libiseb nagu aegluubis toru küljest lahti. Ja siis äkitselt leidsin ennast bussi põrandal lamamas nagu kirjamark - jalad koos, käed külgedel.🚹 Mu esimene mõte oli, et kuidas sinna sain ja teine, et kas ma määrisin oma mantli nüüd ära (jube tähtis antud hetkel, eksole 😄). Mingit kukkumise valu ma ei tundnud, ilmselt hoolitses selle eest mu alateadvus, lülitudes selleks hetkeks välja (tänud talle👍 !).
Tõusin püsti, vaatasin veidi segaduses ringi - eestlased nagu ikka jälgisid vaevumärgatava huviga, kas ma püsti tõusen, no ja kui tõusin, siis järelikult saan ise hakkama. Ainult üks vene rahvusest mutike kõnetas mind ja küsis osavõtlikult, kas ma vajan abi. Vastasin eitavalt, teadmata isegi, kas minuga on ikka kõik korras. Kuna buss seisis uksed lahti, astusin välja, nägin et see buss oli trollile tagant sisse sõitnud. Peas oli mul ainult üks mõte - kuidas kiiresti koju saada, sest pea hakkas juba natuke valutama ja toru hoidnud käsi oli valulikuks muutunud. Istusin teise bussi peale ja jõudsingi edasiste viperusteta koju.
Loo moraal - ühistranspordis ei maksa unelema jääda, sest bussijuht on ka (ekslik) inimene.
kolmapäev, 23. august 2017
Minu meditsiinilised elamused - vol.3.
Kuna perearstile minu vaevused ei tekitanud mingeid assotsiatsioone ega äratundmisrõõmu, siis saatis ta mind seekord neurokirurgi juurde, sest kuidagi pidi ju tülika patsiendi visiidi lõpetama😑.
Saatekiri näpus ootasin kuu või paari pärast vastava kabineti ukse taga ja ausalt öeldes võitlesin sooviga sealt jalga lasta, sest hetkel polnud mul mingeid kaebusi ja need, mis olid, tundusid nüüd liiga tavalised, et nii kõlava nimega spetsialisti tülitada. Aga jäin jonnakalt istuma, sest aega ja raha oli juba nagu kulutatud ning mingi hasartne uudishimu oli ka tekkinud, et mida see järjekordne arst, siis oskab (ütleb midagi tarka või äkki koguni oskab diagnoosi panna?)😏.
Härra doktor vaatas põgusalt mu kaasavõetud röntgenipilte kaelast ja suunas rõõmsalt oma näpu kuskile pildi keskele, kust leidis kaelalülide vahel vahe (seal üks normaalne vahe ainult oligi, kuna enamus kaelalülisid oli kokku vajunud) ja sõnas, et näete🔎👀, siit pääseb veri läbi küll 😃 ja järjekordselt polnudki vaja midagi lõigata🔪. Aga seekord ma nii lihtsalt ennast ukseni saata ei lasknud, vaid püüdsin tema käest uurida, et mis võiks olla minu kaebuste põhjuseks. No siis ta pidi jälle korraks oma unistava pilgu arvutist minu peale suunama - tema pilk oleks nagu öelnud, et kust mina seda pean teadma !?😕 Jah, mõtlesin endamisi, nüüd puudub veel, et ta soovitab mul sooje jalavanne teha, nagu mingis A.Tšehhovi jutustuses, mis muidugi iseenesest pole üldse halb nõuanne... Ta vastas veidi hooletult ja kiirelt, et ilmselt on tegu minu mingi individuaalse anomaaliaga, millel pole kaela deformatsiooniga mingit seost. Mul jällegi tuli nagu natuke naer peale, sest vastus oli ju lihtne ja selge nagu seebivesi 😄!
Seekord ei juhatatud mind uksest välja, lihtsalt arst ja õde ignoreerisid mind , vahtides kivist nägudega😐 oma arvuti ekraani. Sain muidugi nende kehakeelest aru, et mul on aeg koju minna, mida ma ka tegin, täpselt sama targana kui kabinetti sisenedes.😆
Saatekiri näpus ootasin kuu või paari pärast vastava kabineti ukse taga ja ausalt öeldes võitlesin sooviga sealt jalga lasta, sest hetkel polnud mul mingeid kaebusi ja need, mis olid, tundusid nüüd liiga tavalised, et nii kõlava nimega spetsialisti tülitada. Aga jäin jonnakalt istuma, sest aega ja raha oli juba nagu kulutatud ning mingi hasartne uudishimu oli ka tekkinud, et mida see järjekordne arst, siis oskab (ütleb midagi tarka või äkki koguni oskab diagnoosi panna?)😏.
Härra doktor vaatas põgusalt mu kaasavõetud röntgenipilte kaelast ja suunas rõõmsalt oma näpu kuskile pildi keskele, kust leidis kaelalülide vahel vahe (seal üks normaalne vahe ainult oligi, kuna enamus kaelalülisid oli kokku vajunud) ja sõnas, et näete🔎👀, siit pääseb veri läbi küll 😃 ja järjekordselt polnudki vaja midagi lõigata🔪. Aga seekord ma nii lihtsalt ennast ukseni saata ei lasknud, vaid püüdsin tema käest uurida, et mis võiks olla minu kaebuste põhjuseks. No siis ta pidi jälle korraks oma unistava pilgu arvutist minu peale suunama - tema pilk oleks nagu öelnud, et kust mina seda pean teadma !?😕 Jah, mõtlesin endamisi, nüüd puudub veel, et ta soovitab mul sooje jalavanne teha, nagu mingis A.Tšehhovi jutustuses, mis muidugi iseenesest pole üldse halb nõuanne... Ta vastas veidi hooletult ja kiirelt, et ilmselt on tegu minu mingi individuaalse anomaaliaga, millel pole kaela deformatsiooniga mingit seost. Mul jällegi tuli nagu natuke naer peale, sest vastus oli ju lihtne ja selge nagu seebivesi 😄!
Seekord ei juhatatud mind uksest välja, lihtsalt arst ja õde ignoreerisid mind , vahtides kivist nägudega😐 oma arvuti ekraani. Sain muidugi nende kehakeelest aru, et mul on aeg koju minna, mida ma ka tegin, täpselt sama targana kui kabinetti sisenedes.😆
laupäev, 19. august 2017
Minu meditsiinilised elamused - vol.2.
Sain kord perearstilt millegipärast (enam ei mäletagi, mis kaebus mul oli) saatekirja veresoonte kirurgile. Reserveerisin siis aja ja nii umbes kuu aja pärast olingi kõlava nimega spetsialisti kabineti ukse taga. Peale minu nime valju hõikamist õe poolt astusin kabinetti, kus mind võttis vastu vanemapoolse valges kitlis härra kaval naeratus. Mullegi tuli naeratus suule kui asusin oma visiiti põhjendama, sest äkitselt tundus see täiesti mõttetu tegevusena ja nagu selgus põhjendatult.
Kui olin oma tervisemure ära rääkinud (ta ei seganud vahele ega esitanud ka ühtegi küsimust), võttis ta mu vasaku käe oma kätte, katsus randmelt pulssi, naeratas nii nagu Sulev Nõmmik filmis "Mehed ei nuta" ja konstanteeris, et süda lööb (ilmselgelt eksole)💓😆. Siis tõusis ta püsti, andes sellega ka mulle märku, et audients on lõppenud. Siirdus ukse juurde, surus mu kätt hüvastijätuks ja sõnas, et tema juurde paluks pöörduda siis, kui midagi lõigata on vaja🔪😄.
Küll mul oli hea tuju sealt lahkudes, mõtlesin kui tore, et mul pole vaja midagi lõigata ja vahva, et päriselus ongi sellised arstid olemas nagu (komöödia)filmides tihti olen näinud 📺😁 !
Kui olin oma tervisemure ära rääkinud (ta ei seganud vahele ega esitanud ka ühtegi küsimust), võttis ta mu vasaku käe oma kätte, katsus randmelt pulssi, naeratas nii nagu Sulev Nõmmik filmis "Mehed ei nuta" ja konstanteeris, et süda lööb (ilmselgelt eksole)💓😆. Siis tõusis ta püsti, andes sellega ka mulle märku, et audients on lõppenud. Siirdus ukse juurde, surus mu kätt hüvastijätuks ja sõnas, et tema juurde paluks pöörduda siis, kui midagi lõigata on vaja🔪😄.
Küll mul oli hea tuju sealt lahkudes, mõtlesin kui tore, et mul pole vaja midagi lõigata ja vahva, et päriselus ongi sellised arstid olemas nagu (komöödia)filmides tihti olen näinud 📺😁 !
kolmapäev, 9. august 2017
Minu meditsiinilised elamused - vol.1.
Tavaliselt juhtuvad mul traumad augustikuus, kuid sel aastal millegipärast ennetähtaegselt juulikuus. Nimelt oskasin oma nimetissõrme kuidagi väikeste elektriliste murukääride vahele torgata ja ikka nii et näpp lõhki ja veri lippas. Tuli võtta ette sõit EMO-sse. Seal sain aru aru, miks Kiirabi on ümbernimetatud Erakorralise Meditsiini Osakonnaks. Kõigepealt, nagu teada, tuleb ühe tädi juures ennast registreerida, s.t. et tädi otsustab, kas sa üldse väärid abi ja kui väärid, siis tuleb maksta 5 euri, et pääseda edasi järgmisse vooru - esimesse kabinetti, kus on juba isegi mingi meditsiini töötaja, kes tunneb huvi, mis sul juhtus. Pannud su jutu kenasti arvutisse kirja, juhatab ta su välja, et saaksid end sisse seada järgmise kabineti ukse taha, kus ukse kõrval on tore ekraan jäjekorra numbritega, mida saab siis nii umbes 5 tundi silmitseda nagu kõige igavamat filmi. Ja kui ma olin siis näpp püsti oma 5 tundi oodanud, ilmus ekraanile minu number ja astusin kabinetti nagu „tõotatud maale“. Seal tabas mind küll üllatus, sest sellist rahvarohkust medtöötajate näol küll ei oodanud. Ruumis oli 2 lauda, ühe laua taga istus medõde, teise laua ääres arst, kumb oli kumb jäi mulle arusaamatuks, aga igatahes üks neist küsis jälle (3.ndat korda siis), et mis mul juhtus (ehkki see info oli juba eelmises kabinetis arvutisse kantud). Peale minu seletust suunati mind edasi sellest ruumist avanevasse uude ruumi, kus võtsid mind vastu 2 sinistes kitlites meestöötajat. Võite ette kujutada minu imestust, kui palju inimesi minu väikse näpu pärast ringi sebis.Siis käskis üks neist mul voodile pikali heita. No ma ei suutnud naeru eriti tagasi hoida – mul on ju näpp ☝ haige, mitte jalg!!!😄😄 Keeldusin lamamast ja istusin voodi peale ning lubasin mitte minestada, kui nad ikka tuimestuse ka teevad. Üks töötaja tegi siis süsti, teine hoidis näppu ja ilmselt arst saabus näppu õmblema. Neli medtöötajat minu väikse näpu kallal !!! Ja siis veel räägitakse, et on puudus medtöötajatest?
pühapäev, 25. juuni 2017
Tellimine:
Postitused (Atom)