mandalad ja kristallid: tormab

mandalad ja kristallid: tormab: tänase tugeva magnettormi ⚡  puhul poleks paha kanda mustast turmaliinist ehet ja kasutada võimalikult vähe elektroonseid vidinaid ���� ...

mandalad ja muu: Minu meditsiinilised elamused - vol.4.

mandalad ja kristallid: Minu meditsiinilised elamused - vol.4.: Nagu ühes eelnevas blogis (vt. minu med.elamused vol.1.  ) mainisin, on augustist kujunenud minu jaoks traumade kuu. Nii ka tol aastal, kui...

Minu meditsiinilised elamused - vol.4.

Nagu ühes eelnevas blogis (vt. minu med.elamused vol.1.  ) mainisin, on augustist kujunenud minu jaoks traumade kuu. Nii ka tol aastal, kui otsustasin ühel soojal suvepäeval (kunagi olid suved soojad-kui keegi mäletab ...🌞)üle pika aja koeraga jalutama minna. Ütlen kohe ära, et pole midagi tähtsamat õigest (sobivast) riietusest ja eriti jalanõudest. Kohe selgub, millised tagajärjed võivad olla selle tarkusetera eiramisel.

Niisiis asutasin välja minema, panin jalga uued capri püksid ja plätud 
(tõesti - mõistus tule koju)🙅.

Mainin, et koer on mul suurt tõugu ja küllaltki elav 🐕. Astusime siis kahekesi tänavale, koer sellise flexi rihma otsas, tegime mõned sammud, keerasime ümber nurga ja ...eks nurga taga oli post, mis vajas kiirelt märgistamist (koera poolt, eksole), koer tegi äkkstardi, tahtsin ka samaga vastata, aga plätude ninad keerasid ennast rulli ja jalad tõusid nagu aegluubis õhku ja rihm liikus ikka pidurdamatult ettepoole. Kaks mõtet jõudsin mõelda, enne kui asfaldile prantsatasin – et nüüd ma kukun näoli ja teiseks, et seda küll ei tahaks 😕. Mõne sekundi pärast leidsingi ennast keset tänavat lamamas, õnneks külili, aga käsi koos rihma käepidemega enda all, koer rõõmsalt minu ümber karglemas. Vedas, et olin vaiksel tänaval, kus liiklust vähe, ühtki autot polnud näha. Kõige tähtsam tundus mulle hetkel koer, aga kui hakkasin ennast püsti ajama, selgus, et peaksin ka endale tähelepanu pöörama, sest parem käsi oli valus ja randmest kuidagi lõtv. Vasakuga koera rihmast hoides jõudsin ruttu koju, sest ega ma kodust kaugele ei jõudnudki. Kodus selgus, et uutest püksidest olid saanud vanad ja katkised (sealjuures meenus mulle kohe Hu? laul „Made in China“ – et kuidas nad kohe katki läksid?!), põlved olid marraskil ja käsi rippus ebaloomulikut, nii et pidin teda teise käega kinni hoidma. Noh, selge pilt - jälle EMO-sse minek.

Seal läks suht kiiresti, sest õnneks polnud nädalavahetus. Tehti kohe röntgen ja suunati edasi sidumistuppa kipsi panekuks. Aga enne kipsi tehti mulle valuvaigistav süst ja ilma mingite selgitusteta tuli arstiproua, haaras mu sõrmedest kinni, tõmbas kätt järsu liigutusega, naeratas rahulolevat ja kõndis minema. Kui küsisin, et mis see nüüd oli, selgitas õde, et arst tõmbas ilmselt luid paika. Ok, mõtlesin, ju siis oli vaja. Käsi kaeti randmest küünarnukini kipsiga ja kästi kahe nädala pärast tagasi tulla, siis tehakse uus pilt, et näha kuidas käsi paranenud on. No ega ikka ei paranenud küll niisama lihtsalt. Sain vastuvõtu aja ühele naiskirurgile, kes osutus hoolivaks inimeseks.Nimelt nähes uut röntgenipilti, vangutas tugevalt pead ja ütles, et kui ma tahan, et käsi hakkaks normaalne välja nägema(huvitav, kas mõni ei tahaks) ja et seda saaks ka kasutada milleksi, oleks vaja operatsiooni, kus ranne uuesti lahti murtakse ja poltidega kinni pannakse 🔨.Ta isegi lubas mulle aja vastava kirurgi juurde reserveerida, sest ma tunduvat „normaalne inimene“ – nii ta täpselt väljendus. Tahtsin muidugi olla „normaalne inimene“ ja nõustusin operatsiooniga. Umbes kuu aega hiljem oligi kõik selja taga ja õppisin uuesti parema käega kirjutama.

Siiski jäi mind alatiseks painama küsimus, et aga kui ma poleks sellele kirurgile tundunud „normaalne inimene“?😜

mandalad ja kristallid: laulusõnad Linn ja suvi

mandalad ja kristallid: laulusõnad Linn ja suvi: Siin mõned möödunud suvest ja Vanalinnast inspireeritud salmid Linn ja suvi On soe vihma sabin, mul sees mingi pabin – kas minna ä...