Kuna perearstile minu vaevused ei tekitanud mingeid assotsiatsioone ega äratundmisrõõmu, siis saatis ta mind seekord neurokirurgi juurde, sest kuidagi pidi ju tülika patsiendi visiidi lõpetama😑.
Saatekiri näpus ootasin kuu või paari pärast vastava kabineti ukse taga ja ausalt öeldes võitlesin sooviga sealt jalga lasta, sest hetkel polnud mul mingeid kaebusi ja need, mis olid, tundusid nüüd liiga tavalised, et nii kõlava nimega spetsialisti tülitada. Aga jäin jonnakalt istuma, sest aega ja raha oli juba nagu kulutatud ning mingi hasartne uudishimu oli ka tekkinud, et mida see järjekordne arst, siis oskab (ütleb midagi tarka või äkki koguni oskab diagnoosi panna?)😏.
Härra doktor vaatas põgusalt mu kaasavõetud röntgenipilte kaelast ja suunas rõõmsalt oma näpu kuskile pildi keskele, kust leidis kaelalülide vahel vahe (seal üks normaalne vahe ainult oligi, kuna enamus kaelalülisid oli kokku vajunud) ja sõnas, et näete🔎👀, siit pääseb veri läbi küll 😃 ja järjekordselt polnudki vaja midagi lõigata🔪. Aga seekord ma nii lihtsalt ennast ukseni saata ei lasknud, vaid püüdsin tema käest uurida, et mis võiks olla minu kaebuste põhjuseks. No siis ta pidi jälle korraks oma unistava pilgu arvutist minu peale suunama - tema pilk oleks nagu öelnud, et kust mina seda pean teadma !?😕 Jah, mõtlesin endamisi, nüüd puudub veel, et ta soovitab mul sooje jalavanne teha, nagu mingis A.Tšehhovi jutustuses, mis muidugi iseenesest pole üldse halb nõuanne... Ta vastas veidi hooletult ja kiirelt, et ilmselt on tegu minu mingi individuaalse anomaaliaga, millel pole kaela deformatsiooniga mingit seost. Mul jällegi tuli nagu natuke naer peale, sest vastus oli ju lihtne ja selge nagu seebivesi 😄!
Seekord ei juhatatud mind uksest välja, lihtsalt arst ja õde ignoreerisid mind , vahtides kivist nägudega😐 oma arvuti ekraani. Sain muidugi nende kehakeelest aru, et mul on aeg koju minna, mida ma ka tegin, täpselt sama targana kui kabinetti sisenedes.😆
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar