kristallide mandalad

Minu ühistranspordialased elamused - vol.1.

 Ühel sügisesel päeval pärast meeldiva tööpäeva lõppu (meeldiv oli ta sellepoolest, et päeva lõpetas sünnipäevalaste õnnitlemine - st. pidu shampuse ja suupistetega) osutus kojuminek traumaatiliseks.
Koju sõidan bussiga, niisiis astusin bussi, jäin seisma kuskile keskele ja hoidsin ühest torust kinni, ise veel shampusest veidi uimane ja mõtetega roosas udus 😇. Äkki buss pidurdas järsult ja käis mingi pauk. Tundsin, kuidas mingi jõud kisub mind vääramatult ettepoole ja toruhoidev käsi libiseb nagu aegluubis toru küljest lahti.  Ja siis äkitselt leidsin ennast bussi põrandal lamamas nagu kirjamark - jalad koos, käed külgedel.🚹 Mu esimene mõte oli, et kuidas sinna sain ja teine, et kas ma määrisin oma mantli nüüd ära (jube tähtis antud hetkel, eksole 😄). Mingit kukkumise valu ma ei tundnud, ilmselt hoolitses selle eest mu alateadvus, lülitudes selleks hetkeks välja (tänud talle👍 !).
Tõusin püsti, vaatasin veidi segaduses ringi - eestlased nagu ikka jälgisid  vaevumärgatava huviga, kas ma püsti tõusen, no ja kui tõusin, siis järelikult saan ise hakkama. Ainult üks vene rahvusest mutike kõnetas mind ja küsis osavõtlikult, kas ma vajan abi. Vastasin eitavalt, teadmata isegi, kas minuga on ikka kõik korras. Kuna buss seisis uksed lahti, astusin välja, nägin et see buss oli trollile tagant sisse sõitnud. Peas oli mul ainult üks mõte - kuidas kiiresti koju saada, sest pea hakkas juba natuke valutama ja toru hoidnud käsi oli valulikuks muutunud. Istusin teise bussi peale ja jõudsingi edasiste viperusteta koju.
Loo moraal - ühistranspordis ei maksa unelema jääda, sest  bussijuht on ka (ekslik) inimene.

Minu meditsiinilised elamused - vol.3.

   Kuna perearstile minu vaevused ei tekitanud mingeid assotsiatsioone ega äratundmisrõõmu, siis saatis ta mind seekord neurokirurgi juurde, sest kuidagi pidi ju tülika patsiendi visiidi lõpetama😑.
Saatekiri näpus ootasin kuu või paari pärast vastava kabineti ukse taga ja ausalt öeldes võitlesin sooviga sealt jalga lasta, sest hetkel polnud mul mingeid kaebusi ja need, mis olid, tundusid nüüd liiga tavalised, et nii kõlava nimega spetsialisti tülitada. Aga jäin jonnakalt istuma, sest aega ja raha oli juba nagu kulutatud ning mingi hasartne uudishimu oli ka tekkinud, et mida see järjekordne arst, siis oskab (ütleb midagi tarka või äkki koguni oskab diagnoosi panna?)😏.
 Härra doktor vaatas põgusalt mu kaasavõetud röntgenipilte kaelast ja suunas rõõmsalt oma näpu kuskile pildi keskele, kust leidis kaelalülide vahel vahe (seal üks normaalne vahe ainult oligi, kuna enamus kaelalülisid oli kokku vajunud) ja sõnas, et näete🔎👀, siit pääseb veri läbi küll 😃 ja järjekordselt polnudki vaja midagi lõigata🔪. Aga seekord ma nii lihtsalt ennast ukseni saata ei lasknud, vaid püüdsin tema käest uurida, et mis võiks olla minu kaebuste põhjuseks. No siis ta pidi jälle korraks oma unistava pilgu arvutist minu peale suunama - tema pilk oleks nagu öelnud, et kust mina seda pean teadma !?😕 Jah, mõtlesin endamisi, nüüd puudub veel, et ta soovitab mul sooje jalavanne teha, nagu mingis A.Tšehhovi jutustuses, mis muidugi iseenesest pole üldse halb nõuanne... Ta vastas veidi hooletult ja kiirelt, et ilmselt on tegu minu mingi individuaalse anomaaliaga, millel pole kaela deformatsiooniga mingit seost. Mul jällegi tuli nagu natuke naer peale, sest vastus oli ju lihtne ja selge nagu seebivesi 😄! 
Seekord ei juhatatud mind uksest välja, lihtsalt arst ja õde ignoreerisid mind , vahtides kivist nägudega😐 oma arvuti ekraani. Sain muidugi nende kehakeelest aru, et mul on aeg koju minna, mida ma ka tegin, täpselt sama targana kui kabinetti sisenedes.😆

Minu meditsiinilised elamused - vol.2.

 Sain kord perearstilt millegipärast (enam ei mäletagi, mis kaebus mul oli) saatekirja veresoonte kirurgile. Reserveerisin siis aja ja nii umbes kuu aja pärast olingi kõlava nimega spetsialisti kabineti ukse taga. Peale minu nime valju hõikamist õe poolt astusin kabinetti, kus mind võttis vastu vanemapoolse valges kitlis härra kaval naeratus. Mullegi tuli naeratus suule kui asusin oma visiiti põhjendama, sest äkitselt tundus see täiesti mõttetu tegevusena ja nagu selgus põhjendatult.
Kui olin oma tervisemure ära rääkinud (ta ei seganud vahele ega esitanud ka ühtegi küsimust), võttis ta mu vasaku käe oma kätte, katsus randmelt pulssi, naeratas nii nagu Sulev Nõmmik filmis "Mehed ei nuta" ja konstanteeris, et süda lööb (ilmselgelt eksole)💓😆. Siis tõusis ta püsti, andes sellega ka mulle märku, et audients on lõppenud. Siirdus ukse juurde, surus mu kätt hüvastijätuks ja sõnas, et tema juurde paluks pöörduda siis, kui midagi lõigata on vaja🔪😄.
 Küll mul oli hea tuju sealt lahkudes, mõtlesin kui tore, et mul pole vaja midagi lõigata ja vahva, et päriselus ongi sellised arstid olemas nagu (komöödia)filmides tihti olen näinud 📺😁 !

Minu meditsiinilised elamused - vol.1.

Tavaliselt juhtuvad mul traumad augustikuus, kuid sel aastal millegipärast ennetähtaegselt juulikuus. Nimelt oskasin oma nimetissõrme kuidagi väikeste elektriliste murukääride vahele torgata ja ikka nii et näpp lõhki ja veri lippas. Tuli võtta ette sõit EMO-sse. Seal sain aru aru, miks Kiirabi on ümbernimetatud Erakorralise Meditsiini Osakonnaks. Kõigepealt, nagu teada, tuleb ühe tädi juures ennast registreerida, s.t. et tädi otsustab, kas sa üldse väärid abi ja kui väärid, siis tuleb maksta 5 euri, et pääseda edasi järgmisse vooru -   esimesse kabinetti, kus on juba isegi mingi meditsiini töötaja, kes tunneb huvi, mis sul juhtus. Pannud su jutu kenasti arvutisse kirja, juhatab ta su välja, et saaksid end sisse seada järgmise kabineti ukse taha, kus ukse kõrval on tore ekraan jäjekorra numbritega, mida saab siis nii umbes 5 tundi silmitseda nagu kõige igavamat filmi. Ja kui ma olin siis näpp püsti oma 5 tundi oodanud, ilmus ekraanile minu number ja astusin kabinetti nagu „tõotatud maale“. Seal tabas mind küll üllatus, sest sellist rahvarohkust medtöötajate näol küll ei oodanud. Ruumis oli 2 lauda, ühe laua taga istus medõde, teise laua ääres arst, kumb oli kumb jäi mulle arusaamatuks, aga igatahes üks neist küsis jälle (3.ndat korda siis), et mis mul juhtus (ehkki see info oli juba eelmises kabinetis arvutisse kantud). Peale minu seletust suunati mind edasi sellest ruumist avanevasse uude ruumi, kus võtsid mind vastu 2 sinistes kitlites meestöötajat. Võite ette kujutada minu imestust, kui palju inimesi minu väikse näpu pärast ringi sebis.Siis käskis üks neist mul voodile pikali heita. No ma ei suutnud naeru eriti tagasi hoida – mul on ju näpp ☝ haige, mitte jalg!!!😄😄 Keeldusin lamamast ja istusin voodi peale ning lubasin mitte minestada, kui nad ikka tuimestuse ka teevad. Üks töötaja tegi siis süsti, teine hoidis näppu ja ilmselt arst saabus näppu õmblema. Neli medtöötajat minu väikse näpu kallal !!! Ja siis veel räägitakse, et on puudus medtöötajatest?