Ühel sügisesel päeval pärast meeldiva tööpäeva lõppu (meeldiv oli ta sellepoolest, et päeva lõpetas sünnipäevalaste õnnitlemine - st. pidu shampuse ja suupistetega) osutus kojuminek traumaatiliseks.
Koju sõidan bussiga, niisiis astusin bussi, jäin seisma kuskile keskele ja hoidsin ühest torust kinni, ise veel shampusest veidi uimane ja mõtetega roosas udus 😇. Äkki buss pidurdas järsult ja käis mingi pauk. Tundsin, kuidas mingi jõud kisub mind vääramatult ettepoole ja toruhoidev käsi libiseb nagu aegluubis toru küljest lahti. Ja siis äkitselt leidsin ennast bussi põrandal lamamas nagu kirjamark - jalad koos, käed külgedel.🚹 Mu esimene mõte oli, et kuidas sinna sain ja teine, et kas ma määrisin oma mantli nüüd ära (jube tähtis antud hetkel, eksole 😄). Mingit kukkumise valu ma ei tundnud, ilmselt hoolitses selle eest mu alateadvus, lülitudes selleks hetkeks välja (tänud talle👍 !).
Tõusin püsti, vaatasin veidi segaduses ringi - eestlased nagu ikka jälgisid vaevumärgatava huviga, kas ma püsti tõusen, no ja kui tõusin, siis järelikult saan ise hakkama. Ainult üks vene rahvusest mutike kõnetas mind ja küsis osavõtlikult, kas ma vajan abi. Vastasin eitavalt, teadmata isegi, kas minuga on ikka kõik korras. Kuna buss seisis uksed lahti, astusin välja, nägin et see buss oli trollile tagant sisse sõitnud. Peas oli mul ainult üks mõte - kuidas kiiresti koju saada, sest pea hakkas juba natuke valutama ja toru hoidnud käsi oli valulikuks muutunud. Istusin teise bussi peale ja jõudsingi edasiste viperusteta koju.
Loo moraal - ühistranspordis ei maksa unelema jääda, sest bussijuht on ka (ekslik) inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar