Sain kord perearstilt millegipärast (enam ei mäletagi, mis kaebus mul oli) saatekirja veresoonte kirurgile. Reserveerisin siis aja ja nii umbes kuu aja pärast olingi kõlava nimega spetsialisti kabineti ukse taga. Peale minu nime valju hõikamist õe poolt astusin kabinetti, kus mind võttis vastu vanemapoolse valges kitlis härra kaval naeratus. Mullegi tuli naeratus suule kui asusin oma visiiti põhjendama, sest äkitselt tundus see täiesti mõttetu tegevusena ja nagu selgus põhjendatult.
Kui olin oma tervisemure ära rääkinud (ta ei seganud vahele ega esitanud ka ühtegi küsimust), võttis ta mu vasaku käe oma kätte, katsus randmelt pulssi, naeratas nii nagu Sulev Nõmmik filmis "Mehed ei nuta" ja konstanteeris, et süda lööb (ilmselgelt eksole)💓😆. Siis tõusis ta püsti, andes sellega ka mulle märku, et audients on lõppenud. Siirdus ukse juurde, surus mu kätt hüvastijätuks ja sõnas, et tema juurde paluks pöörduda siis, kui midagi lõigata on vaja🔪😄.
Küll mul oli hea tuju sealt lahkudes, mõtlesin kui tore, et mul pole vaja midagi lõigata ja vahva, et päriselus ongi sellised arstid olemas nagu (komöödia)filmides tihti olen näinud 📺😁 !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar